Poneroloogia on teadusharu, mis uurib kurjuse teket, levikut ja mõju ühiskonnas, kultuuris, religioonis ja terves inimkonnas.
Lähtume uuringutesse mõttega, et kurjust ei ole päriselt olemas. Skandaalne! Kas pole?Ent olemas on meie usk kurjusesse – ja see on väga ohtlike tagajärgedega meile kõigile.
Et vältida kurjust ja sellest keelduda, tuleb esmalt olla suuteline seda ära tunda ja tuvastada.
“Issand lööb sind hullumeelsusega, sõgedusega ja meeltesegadusega.” (5Ms 28:28)
Tundub, et Vana Testament ei käsitle sõgedust patu, vaid tagajärjena; seega, see pole moraalse valiku, vaid seisundi küsimus. Selles mõttes kannab termin “sõgedus” endas täpset ja ajaloolist tähendust: võimetus näha või mõista, mis on tõeline ja hea.
Lööme siis poneroloogia abil tuletatud kurjajuure lauda: psühhopaatia ja skisoidiline sõgedus.
Sõgeduse spekter
Naturaalseid psühhopaate – neid, kes sünnivad vastava ajukahjustusega – on väga väike protsent populatsioonist*. Ent kultuurist ja kasvatusest kantud skisoidsus on juba märksa laialdasem nähtus.
Skisoididel on samuti võime tunnetada teiste emotsioone ja vajadusi vähenenud, kuigi mitte tingimata täielikult kadunud nagu psühhopaatidel. Nad on “pimedad, aga ehk natuke vähem” – ja just see osaline nägemine muudab nad tihti veel salakavalamaks. Lobaczewski kirjeldab Political Ponerology raamatus, kuidas just skisoididest saavad tihti manifestide, ideoloogiate ja “suure visiooni” kandjad – Karl Marx ja tema Das Kapital on sellest üks ilmekas näide.
Meie kontekstis tähendab see eriti möödunud bolševike-režiimi pärandiks jäänud kollektiivset kroonilist traumajärgset stressihäiret. Selle raames elab päris palju inimesi külma või olematu südamega – mõnel tuleb see roll libedamalt välja kui teisel.
Normaalse inimese dilemma
Kui püüad (salaja või isegi endale teadmata “normaalse inimesena”) külmasüdamlike reeglite järgi mängida, võid tunda, et elu ei edene päris hästi. Kui pole end osavalt sündsuse piire ignoreerima hüpnotiseerinud, siis ei kannata lihtsalt teatud asju teha. Mida sa südamliku inimesena teed, kui põhilised moodused “edu” saavutada on pettuse ja pealesurumise, või oma loomusliku olemuse allasurumise teel?
Hunt kaelarihma ei kanna – mitte sellepärast, et ta oleks “parem”, vaid sellepärast, et tema loomus seda ei luba. Sõge näeb kõigis koera ja tahab nad kodustada. Paljud suruvad selle refleksi maha ja lasevad end orjastada – ohverdades oma hinge ja tervise.
Kuldkala haile hambaid ei näita – ega puu otsa ka ei roni. Miks? Sest sul on midagi, mida sõgedatel pole: süda ja südametunnistus.
Pole siis ime, et tänapäeva ühiskonnas “normide” täitmiseks on vaja erguteid ja tuimesteid, et sammu pidada. Vaigista oma süda. Suru alla oma “täiesti kasutu” loov-loomus. Toimi nagu masin.
Faktid, tunded ja geniaalsus
“Faktid ei hooli sinu tunnetest!”
Jah, tõsi! Sest fakti taga pole mõtlejat ega tundjat. Ent iga tunne võib olla fakt. Ja fakt on ka see, et sõgedad teatud tundeid tunda ei saa – mistõttu on igasugune vabandus neilt pelgalt kosmeetiline. Oled väga haruldase juhuse otsa sattunud, kui sedagi pakutakse.
Sõgedad kipuvad terveid inimesi nägema ebaterviklikena, sest terved inimesed “juhinduvad täienisti oma emotsioonidest”. See pole päris tõsi – ent otsuste tegemisel võtame oma emotsioone ja teiste emotsioone oma teadvuse taseme raames ikka arvesse. Ja selle abil saab teha intelligentsemaid, mitte rumalamaid otsuseid.
Tunded ja tunde-teadlikkus on üks oluline tahk riskiteadlikkuses. Meie kõhutunded ja muud emotsioonid – mis ei ole tingimata sub-200 teadvusetaseme (ärevus, neuroosid, viha, uhkus) tõkestatud – aitavad meil riske hinnata.
Tunnetel on oluline roll, funktsioon – nad on oluline osa sellest nahast, millega elus osaleme.
Sõgedad ei oska riske õigesti hinnata, sest neil puudub täis emotsionaalne tagasiside. See ei tähenda, et nad oleksid julgemad või nutikamad – see tähendab, et nad on pimedamad.
Kas sõgedus aitab geeniusele?
Andrew Lobaczewski argumenteeris oma teoses Political Ponerology, et ei – sõgedad on üldiselt keskmisest madalama intelligentsiga. Nad on enesehinnangu osas muidugi nõnda pimedad, et peavad end tihti geeniuseks – ja aeg-ajalt suudavad selles ka teisi veenda, nagu Karl Marx oma teosega Das Kapital.
Ajukahjustus – ja ka ajukahjustuse imitatsioon: sõgedus – on nagu värvipimedus. Selle ohvrist mõtleja ei taipa, et tema käimasolev idee on heal juhul keskpärane või alla kõige arvestust. Ent ta räägib sellest sellise enesekindlusega, et nii-mõnigi teine läheb kaasa ja kiidab “geeniust” takka.
“Aga IQ-taseme testid näitavad ju, et…”
Geniaalsus ei ole IQ ega ühe indiviidi mõõdetav tarkuse tase. Geniaalsus on üks inimkonna omadustest, mis väljendub millegi või kellegite koostöös – töö, mis ei saa olla motiveeritud isekusest, uhkusest, vihast, hirmust, apaatiast, süüst ega häbist. Geniaalsus on meis igas ühes olemas, kuid avaldub vaid siis, kui selle eesmärk on suurem enese- või omade upitamisest.
Ka ülikõrge IQ-ga inimene lahmib ajupeetuses, kui hakkab vaidlema vastu oma poliitilisele rivaalile. Või kui ohvitser sind või su vara arestides ei ole tema ise, vaid südametu droon, kes esindab Institutsiooni huve. Kõrge IQ võib olla aga eelduseks sellele, et sobiksid teatud valdkondadesse, mis vajavad vastavat loogika ja sõnamõtlemise võimekust.
Legendaarsete artistide kunst on meile tänapäevani tunnistuseks kaedetav ainult sellepärast, et seda kunsti hoitakse, hooldatakse ja kaitstakse – mitte ei hävitata.
Mida nende hulludega küll peale hakata?
Aju plastilisuse tõttu juhtub aeg-ajalt, et kahjustuse kompenseerimiseks leiab mõistus mooduse, kuidas ajukahjustunud inimene funktsionaalsuse säilitada saaks. Alfred Adler kirjeldas oma Individuaalpsühholoogia teooria raames, kuidas see väljendub ülekompenseerimises – ala- või üleväärsuskomplekside kujunemisel. Kusjuures, oluline on mõista: emotsionaalset empaatiat ei saa taastada. Kompensatsioon ei tähenda “tervenemist”, vaid funktsionaalse rolli leidmist, kus kahjustus ei kahjusta teisi.
Küll aga ei välista suutmatus tunda häbi või süüd valgustumist, armastust ja muid kõrgemaid teadvusetasemeid. Anaboolsetelt jõuväljadelt lähtudes saab ka “psühhopaatne” inimene ühiskonnale suurt väärtust lisada, aga kuna neil see sisemine kompass puudub, kulub neile ära moraalne reeglistik – või veel parem – sõber, õpetaja või kaaslane, kelle hea moraalitunnetus aitab neil maailmas kasvõi pühaklikult juhinduda. Ka psühhopaadid saavad oma suhtumist muuta – ja oma suhtumisega oma teadvuse taset tõsta – ja sellega ka terve maailma teadvuse taset.
Ehk siis selle asemel, et oma väärastunud maailmavaadet maailmale Napoleoni-moodi peale suruda, saab inimene panustada ja ülejäänuga ühte kuuluda läbi panustamise aladel, milledes külma närviga inimesed on paremad kui tavalised inimesed. Kirurg, kes peab säilitama kindlat kätt. Riskikapitalist, kes peab kiirelt otsustama. Sõjaline juht lahinguolukorras, kus emotsioonid võivad olla takistuseks. Aga mitte poliitik, kes otsustab miljonite inimeste heaolu või hädaolude üle.
Kui ühiskondlikul tasemel inimesi vastavalt nende “talentidele” sinna suunata, leevendab see elulisi raskusi. Tavaline inimene saabki seda probleemi lahedada olles see “armastav naaber”.
Võiks ju loota, et tuleb sealt siis rohkem omanäolisi kunstnikke, väsimatuid vahendajaid, andekaid kirurge, asjalikke lihunikke, riskikullereid, teravaid juriste ja eksperimentaalseid ettevõtjaid – rohkem kui Napooleone, Staalineid, Hitlereid ja muid vallutushimulisi türanne, kes oma alaväärsuskompleksides – kergelt öeldes – nii-pisut üle pingutasid oma “geniaalsete” visioonide ja “sõpruse” pealesurumisega.
Soovituslikud autorid
Need teosed tuleks kindlasti lugeda – ja mitu korda:
- Nassim Nicholas Taleb – Skin in the Game: Hidden Asymmetries in Daily Life
- Alfred Adler – Understanding Human Nature (Individuaalpsühholoogia)
- René Girard – Deceit, Desire and the Novel (Mimeetiline Teooria)
- Carlo M. Cipolla – The Basic Laws of Human Stupidity
- Andrew M. Lobaczewski – Political Ponerology: A Science on the Nature of Evil Adjusted for Political Purposes
Vaata ka: Poneroloogia Wikipeedias
Psühhopaatia levimus
[*] Naturaalsete psühhopaatide täpne protsent sõltub mõõtmismeetodist ja definitsioonist:
- Kõige rangema definitsiooni (PCL-R) järgi: umbes 1-1,2% elanikkonnast
- Laiema mõõtmise järgi: kuni 4,5% täiskasvanud elanikkonnast
- Subkliiniline psühhopaatia: umbes 1,65%
Umbes 70% elanikkonnast ei oma üldse psühhopaatilisi jooni, ülejäänud 30%-l on madala, keskmise või kõrge tasemega psühhopaatilisi jooni. Levimus on kõrgem meestel. Oluline on märkida, et kuigi absoluutarvudes on psühhopaadid väike osa populatsioonist, on nende mõju ebaproportsionaalselt suur – eriti valdkondades, kus nad saavutavad võimupositsioone.