Usulised liikumised peale Kristuse surma muutusid käredaks. Sealhulgas liikumine, mida täna nimetatakse Gnostitsismiks, paistis hästi tabavat kurjuse olemust ning püüdis seda selgitada siis olemasolevate keelekujundite läbi.
Carl Jung puutus juba varakult kokku varajase Kristluse eksperimentaalusundite tekstidega ning kõrvutas Gnostikute “mütoloogiat” kollektiivse alateadvuse teooriaga.
Gnostikute “mütoloogia” on üsna sisukas ja laialivalguv, aga katsun lühidalt põhilised elemendid kokku võtta.
Gnostiline kosmoloogia: Pleroma ja Emanatsioonid
Kõiksus, Pleroma, Monad – see õige taevane isa, looja, kes algas iseenesest. Ta voogus enesest esimese emanatsioonina justkui madalama eraldusvõimega koopia iseendast, kes omakorda eraldus oma pojaks. Ja nõnda sai emanatsioone kümneid, iga ühik androgüünne – koosnedes isas- ja emaspoolest.
Aionid (ka Aeonid) on Plerooma jumalikud paarid – emanatsioonid, mis väljendavad erinevaid jumalikke omadusi. Need jumalikud olendid moodustavad keeruka hierarhia, mida erinevad gnostilised süsteemid mõnevõrra erinevalt kirjeldavad. Huvilistele, kes soovivad sügavamat ülevaadet sellest kosmogooniast (universumi tekkelugu ja struktuur), on essee lõpus Aionite täielik nimekiri koos selgitustega.
Sophia ja Varjude Algus
Üks viimaseid emanatsioone Monaadi jadas on Pistis-Sophia (Usk-Tarkus). Sophia – “teadmised” – püüdis üksi tervet taevast isa hoomata. Selle käigus tekkis miski arusaamatu värdolevus, äpardunud, puudulik vari Kõiksusest, kelle ta siis heitis endast eemale, välja Pleromast, kus too “abordijäänuk” elama hakkas.
Sophia andis talle nime “Ialdabaoth” – Kaose poeg.
Ialdabaoth kuulis oma nime, kuid ei hoomanud, kust see tuli. Tema ümber polnud mitte kedagi. Niisiis ta järeldas sellest, et ta on esimene ja iseenesest tekkinud kõikvõimas jumal, ning hakkas endast emaneeruma varjundeid, kes hakkasid teda kutsuma oma isaks.
Üks nimetus neile varju-heietavatele väärolenditele on demiurg – tööline. Teine nimetus on arhon – valitseja.
Ialdabaoth: Sõge Kuningas
Ialdabaoth on Sõge Kuningas. Ta on pime, ta on kade. Tema teised nimed on Saklas (Rumal) ja Samael (Jumala Pime Pool).
Seitse peamist arhonit
Ialdabaoth lõi seitse peamist arhonit, kes valitsevad erinevaid sfääre ja kehastuvad erinevates loomakujudes:
| Arhon | Planeet/Sfäär | Omadus | Kuju |
|---|---|---|---|
| Yaldabaoth | Saturn | Pool leek, pool pimedus | Lõvi nägu, madu keha või ratsamadu |
| Yao | Jupiter | Isandus | Hüdra, Leviaatan |
| Sabaoth | Marss | Kuningriik, arusaamine, armee | Mao nägu (reptiilne?), krokodill |
| Astaphaios | Veenus | Jumalikkus | Hüääni nägu |
| Elaios | Merkuur | Ettenägelikkus | Eesel, võlukepp (Caduceus madudega) |
| Horaios | Kuu | Kõike nägev silm – sündmuste teadja | Pistrik, rikkus |
| Adonaios | Päike | Saba | Kõike nägev silm |
Neid töölisi ja arhoneid paljunes sadu – kokku 365, nagu päevi aastas. Kusjuures ülalnimetatud vastavad arhetüüpidena üldiselt ka teiste mütoloogiate planeetide esindajatele – inimkonna probleemid on ajas muutunud aeglaselt, ja need sama kõndivat taevakeha on meile alati nähtavad olnud.
Aadama loomine ja Säde
Mõnes versioonis tekitas Sophia, Barbelo või Zoe taevasse emanatsiooni: Pigeradamas (või Adam-Kadmon) – ideaalse inimese kujutise. Ialdabaoth siis ütles oma töölistele, et tema tegi selle sinna, ja et nad peavad nüüd selle kujutise kokku panema.
365 töölist panustasid esimese inimese ehitusse ning nõnda pandi kokku Aadam (ära võta seda liiga tõsiselt, tubli kristlase jaoks ei ole see kaanon, vaid ulme!).
Aga see valmisehitatud tühi mehe keha lihtsalt lebas seal maas ega teinud midagi. Kuni keegi ei jälginud, puhus Sophia/Zoe tema sisse Sädeme.
Säde on gnostikute mõistes sinu hing – mis sisaldub Pleromas ja milles sisaldub Pleroma. Kui kõik maine takistus eemaldub, oled sa Monaadiga abitult üks. See tähendab ka seda, et kus iganes, millal iganes – Jumal on sulle alati kättesaadav.
Jungi mõistes oli see kõik suurepärane, sest meie kehadest pole tolku – need on ainult pahelised, koosnevad ju 365 demiurgi tükikesest – kes on samuti alati koos meiega meie kollektiivses alateadvuses. Teisalt sisaldame endas kõiki Monaadi omadusi – iseasi, kui edukalt need väärtused siin lihalises olekus avalduvad.
Sabaothi mäss: alandlikkus kui võti
Sophia jäi Ialdabaothi maailmasse lõksu, ning palus abi Pleromalt – ning abi ta sai.
Antud mütoloogias on huvitav tõik seoses Sabaothiga. Zoe suudab oma fantastilise jumaliku jõudemonstratsiooniga teda veenda oma isa vastu mässama. Kui tavaliselt demiurgid tundmatut väe-virr-varri kartma pistsid ja minema jooksid, siis Sabaoth hoopis imestas ja tundis huvi, kuidas niisugune jõud võimalik on.
Sabaoth – kuna ta polnud “isatu”, iseenesest-tekkinud nagu tema isa pidas ennast olevat – oli Sabaothil üks omadus, mida Ialdabaothil ei saanud olla: alandlikkus teadmise läbi, et enne sind ja kauem on kestnud keegi ürgsem ja võimsam.
Monaadi plaan kukutada Ialdabaoth ja luua seitse taevast ning seitsmenda taeva (mis on klassikalises taevasfäärides ühtlasi ka Saturn) troonile asetada Sabaoth läks läbi.
Arhon ja arhetüüp: sidepunkt
Nüüd siis jõuan sissejuhatuseni: tulin “Kurjuse Allikas” seriaalistamise peale mõni tunnike peale Poneroloogia mõtiskluse kirjutamist, sest mõte jäi pidama kahel sõnal:
Arhon
Arhetüüp
Viimast ma ei kavatse siin mõtiskluses lahkama hakata, küll aga lahkan pisut Arhonite loomust ning seda, kuidas see täpselt poneroloogia valdkonda istub.
David Hawkins tõstatas kusagil mõtte, et eksisteerib kahte klassi kurjust: Lutsiferiaanlik ja Saatanlik. Kusjuures Lucifer on see leebem neist kahest (ja taaskord, see ei lähe meile üldtuntud kaanonitega kokku, aga siin on omamoodi arhetüüpiline loogika ju olemas).
Arhonid elavad meie seas
Arhonid kui Sädeme-vaesed arhetüübid – nende ajuhälbelises loomuses on oma programmi juhtida ülalt-alla. Selline valitseja surub ennast peale.
Sõgedad justkui kehastaks üht või teist arhonit – järgides arhetüüpe, kes meie kõikide sisemuses eksisteerivad. Arhonid elavad meie seas läbi pattude ja sõgedate. Samad arhetüübid korduvad ka erinevates mütoloogiates läbi jumaluste või pooljumluste draamade, ent nad on ka natsionalistlikud türannid või kitsid bürokraadid.
David Icke kirjutab praktiliselt sellest samast nähtusest, aga ta kasutab palju kirevamaid kujundeid selle kõige tõlgendamiseks – arhonid kui reptiilid ja hallid tulnukad või masinhaldjad, kes kontrollivad inimesi. Jungi-gnostilises raamistikus on see metafoorilisem: arhonid on kollektiivses alateadvuses olevad jõud, mis väljenduvad meie käitumises ja ühiskondlikes struktuurides.
Kristus: alt-üles valitseja
Nüüd siis jõuame Kristuseni – üks varajase eksperimentaalkristluse mütoloogiaid pidas Sophiat siia lihasse lõksu jäänuks. Ta palvetas Pleroma poole ja appi tõttas Christos.
Kristuse sünnilugu algab, teadagi, Aadamast ja Eevast, kelle gnostiline versioon erineb kaanonist üsna oluliste nüansside poolest – kus Eeva ei loodud Aadama ribist, ja teda ei loonud arhonid ega nende käsilased.
Kurikuulsa mao ja tarkuse- ja elu viljapuu lugu erineb samuti: need viljad olid Aadamale keelatud, kuna teised demiurgid tundsid peale Aadama pneumastumist end juba niigi end ebamugavalt, kuna Aadam oli väga andekas ja võimekas olend. Demiurgid kiusasid teda ja püüdsid teda võimalikult saamatu ja rumalana hoida. Nad kartsid, et kui ta elu- ja tarkuse vilja peaks sööma, võib ta saada võimekamaks kui demiurgid.
Messias, keda ei oodatud
Uue Testamendi kohaselt, kui Jeesus sündis, pidi tema pere Egiptusesse põgenema, kuna kohalik Rooma poolt määratud kuningas kartis juudiverd messiast, keda kohalikud Juudid pikkamisi ootanud olid. Kuulujutupoolest pidi too messias tulema tule ja mõõgaga, Juutide Kuningas, kes lööb tagasi Rooma ja vallutab Juutide valitseda terve maailma. Selline korralik arhonlik messias, kui nii võtta.
Kui aga Ristija Johannes ja Nasareti Jeesus mõlemad “kodututeks tolgusteks” osutusid, löödi pikkisilmioodanute viha tulemusel Jeesus risti.
Ja ennäe, Jeesus on terve maailma kuningas – juudid ootavad endiselt oma arhonlikku valitsejat. Kena kontrast nende kahe vahel, sest Jeesus Kristus, nagu ta oli, nagu ta on! – valitseb alt-üles.
Arhonlikud omadused ja patt kui karistus
Kui käsitleda Kristust kui arhetüüpi, esindab ta just neid omadusi, mis summutavad arhonlikku ülalt-alla bürokraatlikku tsentralisatsiooni.
Kusjuures nende samade arhonlike omaduste vastu käisid ja leelotasid prohvetid terve Vana Testamendi vältel – et need omadused ei ole patt, need omadused on karistuseks patusele:
“Issand lööb sind hullumeelsuse, sõgeduse ja meeltesegadusega.” (5Ms 28:28)
Vana testamendi hirm kui samm ülespoole
Vanas Testamendis pidi Jehoovat kartma. See ei pruugi olla vastuoluline asi Jeesus Kristuse õpetustele, kes propageerib armu ja armastust. Arvestades, et väga ammustel aegadel oli kollektiivne teadvus nõnda madal, et enamik inimesi lähtusid häbist, süüst, apaatiast ja ahastusest (alla 200 teadvusetaseme), on hirm juba natuke kõrgem ja otstarbekam, vähem kataboolne vaimne seisund.
Vana Testament õpetab Jumala võimu tõttu kartma Jumalat rohkem kui maist vaenlast või katsumust – kartma Jumalat rohkem kui häbi, süüd ja ahastust. Hirm Jumala ees on parem kui hirm maiste katsumuste ees.
Ehk siis ka hirm võib olla ülla taotlusega seisund, võttes arvesse, et tavaliselt inimene ei suuda suure hüppega oma teadvust 20lt 200le tõsta, vaid saab liikuda inkrementaalselt.
Sisemised demiurgid
Kuna meie kollektiivses alateadvuses on iga arhonlik omadus olemas, ei ole miskit vastunäidistust sellele tõesti, et saad end näiliseks psühhopaadiks: varastada, himustada, valetada, õgida, vanduda, ületöötada, petta, tappa, või selleks muutuda mingeid küsitava väärtusega ikoon-olevusi kummardades.
Ajad hamba verele ja sisemised demiurgid asuvad tööle.
Kuidas demiurge uinutada?
Aga nagu ma juba varem mainisin – Jumal sind ei hülga, Jeesus on ärkanud – ja iga palve uinutab neid urgikesi tagasi oma kõledatesse urgudesse unele – Tartarose (kreeka mütoloogias kõige sügavam põrgu, kus uinuvad kõige armetumad hinged) põhja!
Kuidas täpselt uinutada urgikesi tagasi oma urgudesse?
- Võimsamalt teadvustasemelt opereerimine – sub-200 tasemetest kõrgemale tõusmine
- Jeesus Kristuse vastuvõtmine – tema hoiakute imiteerimise
- Mõistmine – nõrga ja tugeva eristamine
- Gnoosisega – teadmise ja äratundmise läbi
See uinutamine käib alt-üles. Neid saab uinutada oma sisemuses, ja võib-olla sellega “nakatada” teisi – kuid teistele seda nagu peale suruda ei saa, teisi uinutada ei saa. Inspireerida saab julguse ja jultumisega.
Lõppsõna
Kuigi kurjust on meie ümber palju – ja alati potentsiaalselt ka meie sees – pole meid päris relvituks jäätud.
Palve ja hea usk ligimesse – need on see mõõk ja leek, millega maailma vallutada.
Aionid: Plerooma paarid
Aionid (ka Aeonid) on Plerooma jumalikud paarid – emanatsioonid, mis väljendavad erinevaid jumalikke omadusi. Valentinuse süsteemis on 30 Aioni, mis moodustavad 15 süzügiat (syzygies) – seksuaalselt täiendavaid paare:
Ogdoaad – esimesed kaheksa Aioni (Põhiline Kaheksik)
Esimene generatsioon:
- Bythos (Βύθος, Sügavus) + Sige (Σιγή, Vaikus) / Charis (Χάρις, Arm) / Ennoia (Ἔννοια, Mõte)
- Algallikas ja armulikkus. Bythos on lõpmatu sügavus, tundmatu jumaliku olemus, põhjalik ühtsus. Sige on vaikus ja potentsiaalsus enne loomist. Charis väljendab jumalikku armu. Ennoia on esimene mõte või kavatsus.
Teine generatsioon (emaneerus Bythosest ja Sigest):
- Nous (Νοῦς, Jumalik Mõistus) + Aletheia (Ἀλήθεια, Tõde)
- Jumalik intellekt, mõte ja eneseteadvus. Aletheia tagab jumalike emanatsioonide puhtuse ja terviklikkuse.
Kolmas generatsioon (emaneerus Nousest ja Aletheiast):
- Logos (Λόγος, Sõna) / Sermo + Zoe (Ζωή, Elu) / Vita
- Jumala väljendus ja loomise korraldav põhimõte. Zoe on jumalik elu ja elujõud.
Neljas generatsioon (emaneerus Logosest ja Zoest):
- Anthropos (Ἄνθρωπος, Inimene) + Ecclesia (Ἐκκλησία, Kogudus/Kirik)
- Jumalik Inimene ja jumalik kogudus. Anthropos on inimese ideaal, Ecclesia on vaimse kogukonna arhetüüp.
Viies generatsioon – 12 Aioni kahes grupis
Emaneerus Logosest ja Zoest:
- Bythios (Sügav) + Mixis (Segamine)
- Ageratos (Igavesti Noor) + Henosis (Ühtsus)
- Autophyes (Iseseisev Loomus) + Hedone (Nauding)
- Acinetos (Liikumatu) + Syncrasis (Sulandumine)
- Monogenes (Ainusündinu) + Macaria (Õnn)
Emaneerus Anthroposest ja Ecclesiast:
- Paracletus (Lohutaja) + Pistis (Usk)
- Patricas (Isapoolne) + Elpis (Lootus)
- Metricos (Emapoolne) + Agape (Armastus)
- Ainos (Kiitus) + Synesis (Mõistus)
- Ecclesiasticus (Ecclesia Poeg) + Macariotes (Õndsus)
- Theletus (Täiuslik) + Sophia (Σοφία, Tarkus)
Erilised Aionid ja olendid
- Christos/Kristus – Jumalik väljendus ja vahendaja, kellel on eriline roll Sophia päästmisel
- Pneuma (Πνεῦμα, Vaim) – Püha Vaimu esindav jõud
- Barbelo (Βαρβηλώ) – Mõnes süsteemis esimene emanatsioon, emalik jumalanna, Pühast Vaimu ja Kõigi Jumalate Ema. Barbelliitide süsteemis on ta kõige võimsam naissoost Aioon.
- Pigeradamas (Ἀδάμας, Täiuslik Inimene, Taevane Aadam) – Täiusliku inimese arhetüüp, jumalikku potentsiaali kehastav, esindab ideaalset inimhinge
- Horos (Ὅρος, Piir) – Eriline Aioon, kes eksisteerib ainult siis, kui midagi muutub. Eraldab Pleroma teistest sfääridest ja kaitseb Aione Bythose olemusesse kadumise eest. Teda nimetatakse ka Stauroseks (Σταυρός, Rist).
- Abraxas (Ἀβραξάς) – Duaalsus, loomine, kaitse ja vaimne võitlus; kehastab vastandite tasakaalu ja olemasolu terviklikkust. Basilidese süsteemis on ta nii Aioon kui Arhon.
Neli Valgustajat (The Four Luminaries)
Neli suurt Aioni, kes valvavad vaimse arengu üle ja kelle valdkondades resideeruvad tähtsamad vaimsed olendid:
- Harmozel (Ἁρμόζηλ) – Arm, tõde ja vorm; jumalik harmoonia ja struktuuri valdkond (siin resideerib Pigeradamas)
- Oroiael (Ὀρόιαηλ) – Taipamine, taju ja mälu; intuitiivne mõistmine jumalikust päritolust (siin resideerib Seth, Pigeradamase poeg)
- Daveithai (Δαυείθαι) – Arusaamine, armastus ja idee; intellektuaalne ja emotsionaalne haaramine jumalikust (siin resideerivad pühakute hinged, Sethi järglased)
- Eleleth (Ἐλελήθ) – Täiuslikkus, rahu ja tarkus; vaimsete omaduste kulminatsioon (seotud meeleparandanud hingede ja Sophia lunastusega)