Mis pidi olema sskosmose üksik essee teemal “Kurjuse Allikas” kujunes kurjuse uuringu seeriaks, kuna materjali, mis puutuvad kurjusega kokku on piisavalt, ja piisavalt huvitavat.

Kurjuse uurimiseks on lausa omaette teoloogia-haru olemas, ning seda nimetatakse Poneroloogiaks (πονηρός ponērós – kurjus Kreeka keelest). See ala uurib kurjuse loomust, kurjuse allikat või saamist, ning kurjust Püha Valitsuse raames.

Tänu Andrzej Łobaczewski tööle olen saanud tutvust teha tema raamatuga “poliitiline poneroloogia”, mis raporteerib nõuka ajal põranda all tegutsenud psühholoogide töö riismeid.

Kurjust on lahanud ka paljud teised autorid, filosoofid ja religioonid, tihti seda küll kõrvalise nähtusena nende põhisuunale. Tänase seisuga kaasan oma kirjalikku missiooni Arhonid Gnostilistest müütidest meie psüühhes, Jungi arhetüübid ja kollektiivse alateadvuse, Andrei “Poliitilise Poneroloogia”, David Hawkinsi teadvuse kaardistuse ja Carlo M. Cipolla Inimrumaluse Põhiseaduse.